Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2024. aasta esimene number pakub uue põlve ajaloolaste neli uut vaadet Eesti 1930. aastate autoritaarsele perioodile.
Londoni Ülikooli Kolledži Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Mart Kuldkepp uurib oma artiklis „„A Union of Friendship Between Two Entire Nationalities“: The Estonian Swedes and the German-Swedish Bloc in the 1929 Estonian Parliamentary Elections“ Eesti vähemusrahvuspoliitikat 1925. aasta vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmisele järgnenud perioodil. Käsitlus keskendub kahe vähemusrahvuse erakonna – Baltisaksa Erakond Eestis ja Rootsi Rahvaliit – koostööle 1929. aasta Riigikogu valimiste eel ja ajal. See saksa-rootsi blokk oli Eesti ajaloos ainulaadne valimisliit, kuna tõi ametlikult kokku kaks vähemusgruppi: baltisakslased, kes olid 1925. aasta seaduse alusel asutanud kultuuromavalitsuse, ning rannarootslased, kes seda teinud ei olnud.
Tartu Ülikooli poliitilise mõtte ajaloo teadur Liisi Veski artikkel „The School for Democracy: Co-operation and the Authoritarian State in 1930s Estonia“ on pühendatud ühistegevusliikumisele ja selle muutumisele Eestis 1930. aastate autoritaarse võimukorra tingimustes. Alustuseks annab artikkel ülevaate ühistegevuse autonoomia vähenemisest majandussüsteemi tsentraliseerimise ja ratsionaliseerimise tagajärjel. Teiseks uuritakse, kas ja mil moel toimis liberaalsete ideeliste juurtega ühistegevusliikumine 1930. aastate autoritaarse režiimi tingimustes demokraatliku opositsiooni platvormina. Viimase teemana käsitletakse Ühistegevuskoda, mis loodi 1935. aastal osana uuest kutsekodade süsteemist.
Londoni Ülikooli Kolledži doktorant Paris Pin-Yu Chen käsitleb artiklis „Racial and Eugenic Thinking in Interwar Estonia: The Case of the Estonian Nationalist Club and the ERK Magazine“ Eesti Rahvuslaste Klubi (ERK) ja selle publikatsioone rassilise ja eugeenilise mõtlemise teemal rahvusülese mõttevahetuse seisukohalt. Radikaalsete rahvuslaste jaoks oli ERK näol tegu üliolulise platvormiga rassiliste ja eugeeniliste ideoloogiate siirdamiseks ja kohandamiseks Eesti konteksti. Eugeeniliste ideede saamiseks hoidis Eesti haritlaskond end kursis Rootsi ja Saksa uuemate eugeenikaalaste arengusuundumustega.
Tartu Ülikooli Eesti ajaloo nooremteadur Mann Loperi artikkel „Ajalooõpikute kirjastamine, retsenseerimine ja konkurents 1930. aastatel“ pakub sissevaate ajalooõpikute turgu sõjaeelses Eestis. Õpikute väljaandmist reguleeris sel perioodil haridusministeeriumi kooliraamatute komisjon. Õpikute kirjastamine oli oluliseks tuluallikaks kirjastustele ja lisateenistuseks autoreile, kellest enamik töötas koolijuhtide või õpetajatena. 1930. aastatel oli kõigis kooliastmeis enim levinud kirjastusühingus Loodus ilmunud Johannes Adamsoni ajalooõpikud. Kümnendi vältel hakkasid neile konkurentsi pakkuma Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastuse avaldatud õpikud, mille üks peamine autor oli Jaan Konks. Ajalooõpikuile kirjutatud retsensioonidest avaneb huvitav pilt sellest, mida õpikute puhul hinnati, kuidas tajuti konkurentsiolukorda ning kui palju pöörati tähelepanu õpikute kasvatuslikule väärtusele.
Numbri avaartiklis „Välismaa mündid Tallinna pärandiloendites kuni aastani 1560“ uurib Tallinna Ülikooli ja Eesti Ajaloomuuseumi teadur Ivar Leimus välismaa kuld- ja hõbemüntide esinemist tallinlaste pärandiloendites 1560. aastani. Otsitakse vastust küsimustele, missuguseid võõraid münte liikus keskajal-varauusajal Tallinnas ning kellel ja kui palju neid oli. Pärandiloendite analüüs näitab, et Tallinnas liikus kümneid sorte erinevaid välismaa kuldmünte, madalama väärtusega kõige rohkem. Kuldmünte ei olnud mitte ainult kõrgkihi kaupmeestel, vaid ka teiste sotsiaalsete kihtide esindajatel, kusjuures erinevusi mündisortide eelistustes täheldada ei saa. Välismaa hõbemüntidest olid levinumad taalrid, võõras vahetusraha tuli kasutusele vaid kodumaiste müntide puudusel.
Ajakirjanumber on tasuta loetav Eesti teaduste akadeemia kirjastuse kodulehel.
Ülevaate koostas:
Marek Tamm
Acta Historica Tallinnensia peatoimetaja